Metsamajanduskava 2: kus mu mets kasvab?

Vahepeal on sügisest üsna äkitselt saanud talv ja mets, kus vähemasti kuivematel kohtadel oli väga kerge ja mõnus liikuda, on nüüd jälle paras takistusrada. Võimalused kopraauku astuda või mõne lume alla vajunud toominga otsa komistada on igal juhul suured. Samuti on muutunud need asjad, mida metsas näha ja ka teha saab.

Nüüd on paras hetk jälle metsamajanduskava kätte võtta ja talvehooaega silmas pidades see värske pilguga üle vaadata. Üleüldse on minu meelest tark tegu aeg-ajalt kava kätte võtta ja vaahepeal metsas käies tekkinud mõtete või kusagilt loetud-kuuldu valguses sinna uuesti pilk peale visata, sest nii nagu mets kasvab ja areneb, nii kasvad ja arened seal kõrval ka sina, kui metsaomanik. Vähemalt ideaalis võiks see nii välja näha.

Kui sa oled saanud esmase ülevaate sellest, mis Su metsas liigiliselt ja vanuseliselt toimumas on, ning tead enam-vähem seda, kus millised eraldised asuvad, siis oleks paras aeg laskuda peenematesse detailidesse. Üks olulisemaid asju, mida kavas tasuks selgeks teha on see, et millistel kasvukohatüüpidel sinu mets kasvab. Üldiselt on ühes piirkonnas võrdlemisi sarnased kasvukohatüübid. Kui on madalam maa, siis on seal erinevad soometsa tüübid, kui aga kuivem ja kõrgem, siis vastavalt erinevad arumetsad. Samas ei ole see mingisugune reegel, eriti just juhul, kui sinu mets asub maastikul, kus künkad ja orud on vaheldumisi.

Laias laastus saabki metsad jagada kaheks: soo- ja arumetsadeks. Metsamajanduskavas on see jaotus siiski detailsem. Siin võid sa leida sellised kasvukohatüüpe nagu angervaksa, mustika, leesikaloo, sõnajala, lodu, kivine puistang, jänesekapsa-kõdusoo jne. Osad nimed tunduvad tuttavad, aga kindlasti leidub ka neid, mis tekitavad segadust ja küsimusi. Kuna enamik meist ei taha saada metsandusteadlasteks, vaid lihtsalt oma metsa hästi majandada, siis ei ole minu meelest põhjust kõiki võimalikke kasvukohatüüpe endale meelde jätma hakata. Las nad olla nende jaoks, kes sellise asjaga igapäevaselt kokku puutuvad. Metsaomaniku seisukohast oleks oluline selgeks teha lihtsalt see, millist tüüpi kasvukohtades paikneb sinu mets ja siis nende tüüpide iseloomudega ennast tasapisi tuttavaks teha.

Kindlasti küsib enamik nüüd, et miks mulle seda teadmist üldse vaja on. Piisab ju ka sellest, et ma tean mis puud metsas on ja kuidas ja millal neid raiuda. Kui sa ostad oma metsade majandamise teenuse sisse professionnalidelt, kes teavad, mida nad teevad, siis ei pea sa tegelikult ju metsast mitte midagi teadma. Enamik meist siiski seda teed kokkuhoiu tõttu või siis ka soovist ise midagi oma metsas teha, ei lähe. Ka on veel praegu liikvel igasugu nö metsaärikaid, kelle metsandualased teadmised ei ole kindlasti võrdsel tasemel nende jutuoskuse ja võimega raha lugeda. Seega võiks üks arukas metsaomanik siiski sammukese kaugemale minna ja ka oma metsa kasvukohatüübid ja neil tehtavate tööde eripärad endale selgeks teha.

Eriti oluline on see just tulevikku silmas pidades. Kindlasti on lihtne teha mingi ala lagedaks ja saadud puud maha müüa, aga mis sellest lagedast alast tulevikus saab ja mida saab metsaomanik teha, et seal kasvaks ka tulevikus ilus mets, mitte läbimatu võsa, see sõltub just sellest, kas sa oled oma kodutöö teinud ja vastava kasvukohatüübi metsa õigesti majandanud.

Erinevatest kasvukohatüüpidest tahaks kindlasti siin ka pikemalt juttu teha, aga see jääb veidi kaugemasse tulevikku. Senikaua on sulle abiks www.google.ee ja ma usun, et alguseks piisab sellest täiesti, et sinna kas "metsakasvukohatüübid" või siis mõni oma metsas olev kasvukohatüüp sisse toksida ja vaadata, millist infot selle kohta internetiavarustest leida võib.

Metsamajandamiskava - mis imeloom see on ja mida sellega peale hakata?

Nagu lubatud sai, tuleb täna juttu metsamajandamiskavast. Lühidalt ja lihtsalt seletatuna on see raamat, kus sees on sinu metsade kaart erinevate tükkide kaupa (metsandustes kasutatakse selleks sõna eraldis). Eraldised on nummerdatud ja iga erineva tüki kohta on välja toodu konkreetse eraldise olulisemad andmed. Samuti leiad sa sealt ülevaata kogu oma metsade puidutagavara, võimalike kahjustuste ning soovituslikult tegemist vajavate tööde kohta.

Esmasel lugemisel on metsamajandamiskava metsakauge inimese jaoks parajat peavalu tekitav lugemine. Palju on uusi mõisteid ja kui sinule kuuluv metsamaa on suurem ning seal kasvab erineva vanuse, koosseisu ja ka erineva kasvukohatüübiga metsasid, siis võtab uute mõistete virr-varr üsna ruttu silme eest kirjuks ja paneb aju kärssama.

Sellest ei maksa siiski liialt lasta ennast heidutada, sest nagu eelmises postituses öeldud sai, on mets tegelikult väga loogiline asi ja kui taas kord veidike aega leida ja kava uurida ning soovitavalt nüüd ka kava käes mets risti ja põiki läbi käia, siis saavad enamik asju päris ruttu selgeks. Ja enamike eesmärgiks meist ei ole saada metsaspetsialistiks, vaid lihtsalt mõista, mis meie metsas on ja mis seal tuleks teha või siis ka tegemata jätta.

Selleks, et kõike seda teada saada oleks vaja siiski paar asja endale selgeks teha.  Esimese loomulikult see, mis puud sinu metsas kasvavad. Enamike jaoks meist ei ole keeruline aru saada, kas tegemist on kuusiku, kaasiku, männiku, lepiku või haavikuga. Samas ei ole metsa puhul asjad tihtilugu nii lihtsad. Kui silmad lahti metsas ringi käia, siis detailsemal vaatamisel saad aru, et ühel eraldisel võivad kasvada päris erinevad puud. Samuti on osad puud suuremad, teised ulatuvad neile vaid poolde pikkusesse ja kui pilk madalamale tuua, siis on tihtipeale näha ka palju päris pisikesi puid ja põõsaid. Neid erineva kõrgusega puude tasandeid metsas kutsutakse rinneteks.

Metsamajandamiskava on koostatud 10 aasta jaoks, mis on metsa seisukohast üsna lühike aeg. Seetõttu ei ole seal kõiki neid rindeid eraldi välja toodud, vaid on keskendudnud majanduslikust seisukohast peamisele, ehk siis esimese rinde puudele. Kavas kasutatakse selleks mõistet enamuspuuliik. Nagu nimigi ütleb, on see puuliik, mis on praegusel hetkel konkreetsel eraldisel enamuses. Ja enamus ei tähenda seda, et neid on seal arvuliselt kõige rohkem. Kui metsas on suured kased ja üksikud suured kuused, aga samas tohutult palju pisikesi kuuski nende all, siis on enamuspuuliigiks siiski kask, sest seda on antud hetkel puidu mahult kõige rohkem.

Metsaomaniku jaoks on oluline siiski selgeks teha ka see, milline võiks tema mets olla tulevikus ja seetõttu on mõistlik jälgida ka seda, mis kõrgete puude vahel ja all toimub ja milline võiks tema mets välja näha aastakümnete pärast. Samuti on see oluline kindlasti veel teiste metsas elavate loomade, lindude ja putukate-mutukate seisukohast vaadatuna ja üks hea metsaomanik arvestab oma tegemistes ka nendega, kellega ta tegelikkuses enda omandit jagab.

Et olla hea metsaomank, siis tulekski kava lugemist alustada ehk hoopis selle viimaselt leheküljelt, kus on kirjas metsaomaniku meelespea:

Tea, et mets, mille omanik Sa oled, ei kuulu täielikult Sulle.
See kuulub peale Sinu
       kõigile elusolendeile, kes selles metsas elavad,
       maastikule, millel see mets paikneb,
       mööda-, läbikäijatele, -sõitjatele, kes seda metsa vaatavad, kuulavad, hingavad,
       neile, kes tulevad pärast Sind
Kui oled metsa maha raiunud, kanna hoolt uue põlvkonna sünni eest
Sinu jälgida ja mõjutada on metsa tervis.
Ära tõsta kirvest enne, kui Sa pole kindel, mida raiutud puudega teha.

(Kava tutvustamisega jätkame järgmises postituses).

Millest alustada?

Ühtset vastust sellele küsimusele on tegelikult väga raske leida, sest iga metsaomaniku stardipositsioon ja esmateadmised on üsna erinevad. Minul endal on alati olnud vähemalt mingi kokkupuude metsaga ...suuresti tänu sellele, et mu isa on jahimees ja omal ajal töötanud metsamajandis...oli kunagi nõuka ajal selline huvitav asutus. Samuti sai maal lapsena päris palju maal maja ümbruses leiduvate tööde-tegemiste juurest minema hiilitud ja metsas onni ehitatud või miskit muud põnevat tehtud.

Selge on see, et vahepealne rohkem linnas veedetud aeg ja muud tegemised on osad lapsena omandatud teadmised ka kustutanud või siis õigem oleks öelda, et kuhugi kaugematesse ajusoppidesse muu prahi alla unustanud. Aga jah, algus on kõigil metsaomanikel erinev ja samuti on erinev mets, millega tegelema tuleb hakata.

Kui mets, mida sa omad ei ole sinu peamise elukoha läheduses ja paljudel meist just nii on, siis oleks igal juhul mõistlik leida see aeg ja veeta vähemalt mõned tunnid, soovitavalt aga pigem mõned päevad ja kui aega on, siis miks mitte ka nädalad oma metsas lihtsalt ringi hulkudes ja selgust saades, mis seal sulle üldse vastu vaatab ja millised probleemid ja samas ka võimalused seal eksisteerivad.

Kindlasti ei tasu algul kohe hakata mõtlema selle peale, kui palju raha ma selle puidu eest saan, mis metsast on võimalik saada, sest nagu ma olen märganud, siis puhtalt majanduslikult mõtlemine pärsib asjade sügavamat mõistmist ja kui sa tahad, et sinu metsast jätkuks kauemaks kui üheks raieks, siis tasuks rahamõtted esimese hooga peast eemal hoida ja tegeleda natuke praktiliste ja samas mõneti ka emotsionaalsete küsimustele vastuste leidmisega.

Mida lähedasemaks sa oma metsaga saad, seda detailsemalt sa seda tundma õpid ja esialgsete kõik lagedaks ja müügiks mõtete asemel tekivad tõenäoliselt hoopis teised ideed ja nägemused. Mets on oma kasvamiseks kulutanud tihtipeale sada aastat, aga selle maharaiumine tänapäeva tehnikaga võib võtta vaid mõned päevad. Üks aasta hilisem raie ei tähenda puidu seisukohalt enamikel juhtudel suurt midagi, aga kui metsaomanik esialgse tormamise asemel selle aasta veidike oma metsaga tutvumisele ja enda täiendamisele kulutab, siis muudab see päris kindlasti kogu tema metsa saatust ja tegelikult tihtipeale ka tema enda edasist elu. Ja ma julgen väita, et palju paremaks.

Nonii, nüüd kui oled oma metsas juba iseseisvalt mõned tiirud teinud ja avastanud, et siin nurgas kasvavad noored kased ja kusagil eemal on keskmist kasvu männid ning jõe ääres on palju suuri kuuskesid, siis on esimene samm juba astutud ja võiks hakata mõtlema selle peale, et mets ka ametlikult nö kaardistada ja siis spetsialistide poolt koostatud paberid käes metsas hoopis teise pilguga ringi käia. Metsa kaart ja elulugu ühe kausta vahel kannab metsamajanduskava nime ja sellest pikemalt juba järgmises postituses, Ma võin ette öelda, et jutt läheb veidi keerulisemaks, kuid kui mõned uued sõnad ja rodu erinevaid numbreid välja jätta, siis on kõik metsaga seotu täiesti loogiline ja eluline asi. 

Kisub metsa poole!?

Minu seiklused meie maakodu metsas algasid uuesti eelmise aasta sügisel, mil ma tajusin, et kui ma nüüd kohe sotti ei saa, mis see mets selline on, mis metsas on ja kus mis asjad meie metsas on, siis on lood kohe väga väga pahad, kui mitte öelda, et puhta pekkis.

Suured tänud selle eest pean ma eelkõige ütlema kopraperele, kes otsustas, et meie juurest läbi jooksev kraav on mõnus koht ka temale elamiseks ja toimetamiseks. Õigemini oli ta selle koha enda elupaigaks valinud juba aastaid, kui mitte üle kümne aasta tagasi ja võib öelda, et siiamaani oli lastud tal seal ka suhteliselt rahumeeli toimetada.

Mingil hetkel ma taasavastasin koos metsaga ka meie kauaaegse naabri ja kuna minu mõtted tulevikust ei ühtinud päris kindlasti tema mõtetega tulevikust, siis hakkas meie vahel hiiliv vägikaikavedu, kus mina käisin vaatamas, mis asju ta ajab ja tema tõenäoliselt tegeles eelkõige minu diversiooniaktide tagajärgede likvideerimise ja enda jaoks sobiva elukeskkonna taastamisega.

Nagu iga rumalukene, kelle jaoks kobras seostub eelkõige Colgate'i reklaamiga, olin ka mina lühikest aega üks neist, kes käib kopra ehitatud tamme maha tirimas, mis ei ole iseenesest päris mõttetu töö, aga samas ei ole see sedasorti tegevus, millega kobras enda juurest ära ajada ega ka midagi sellist, mis mingeid kestvaid tagajärgi endaga kaasa tooks. Samas oli see just põhjuseks, miks ma üha tihedamini metsas käima hakkasin ja endale lapsepõlvet tuttavaid radu uuesti avastama asusin.

Koprast sedakorda aitab, aga ma luban päris kindlasti, et sellel teemal tuleb veel pikamalt juttu mõne aja pärast, sest meie kooselu kestab ja seda, millest rääkida ja mis ka paljusid meist, kes kopraga naabrid peavad olema otseselt puudutab, on rohkem kui küll.

Veidi metsast endast ka. Meie metsamaa pindala on umbes 42 ha. See asub Raplamaal Kasari jõe ülemjooksul ja on ümbritsetud suuresti soode ja rabadega ning naabrite seas on loomi ja lindusid kindlasti palju rohkem, kui inimesi. Konkreetses metsas kasvavatest puudest ja üleüldse metsast endast tuleb ka kohe kindlasti päris oma peatükk, kui mitte mitu ja see saaab olema selle blogi keskseks tegelaseks, kui nii oleks metsa kohta paslik öelda.

Sobli, nii on kunagi sellele talule pandud nimi, ei ole minu jaoks kunagi olnud see päris, päris õige kodu...õigem vist oleks öelda, et ainuke selline koht on kuangi lapsena minu jaoks olnud meie Raplas asuv korter, kus ma 18-nda eluaastani elasin. Sobli seevastu oli kunagi vanaema juures käimise koht, peale vanaema surma maal käimise koht ja viimased kümmekond aastat vanemate juures käimise koht. Samas tunnen ma iga päevaga rohkem, et see on ka natuke minu kodukoht ja mida tuttavamaks kogu see kant saab, seda kodusemaks see ka muutub, aga eks nii ole ju iga kohaga, kus sa pikemalt oled ja millega seoses sul mingid erilised mälestused tekivad. Kunagi võiks see vabalt saada ka kohaks, kus ma suurema osa oma ajast veedaksin ja mida ma võiksin koduks kutsuda, aga kas nii ka läheb, seda näitab juba aeg.

Peaksin vist tegelikult esialgu üldse veidi rääkima veidi sellest, miks ma seda blogi kirjutama hakkasin. Selge on see, et igal asjal peab olema kas või mingisugune tillukene põhjus. Ma olen oma olemuselt üsna laisk inimene...vähemalt selles osas, mis puudutab paberitööd, ja ka oma mõdete kirjutamine mõnes mõttes just selline paberitöö minu jaoks ongi, sest reaalne elu oma mitmekülgsuses, erinevates võimalustes, inimestes ja olukordades tundub tuhandeid kordi võimsam, kui kellegi poolt kirja pandud tekst või isegi video, pilt või mõne muu meediumi läbi taasesitada püütud elu.

Samas nüüd uuesti õppima ja enda jaoks seni täiesti tundmatut maailma avastama asudes, olen ma taibanud, et kogu see vahetult kogetu ei jää meelde ja mõned olulised asjad oleks mõistlik ka kuhugi salvestada. Ja kui sinus tekib idee, et sinu kogemusest võiks ka paljude teiste samas situatsioonis viibivate inimeste elu ilusamaks, paremaks ja õnnelikumaks muutuda, siis tuleb kõike seda ka jagada...because sharing is caring!

Et jutt ei kisuks mölaks, lõpetan ma selle minu backpackeri karjääri jooksul armsaks saanud lausega tänase postituse ja luban, et järgmine kord kisub jutt juba palju konkreetsemaks ja püüame koos selgeks saada, mis asi see mets õigupoolest on ja mida tarka sellega tuleks peale hakata.

Seniks aga tead, minge kõik metsa!