Minu seiklused meie maakodu metsas algasid uuesti eelmise aasta sügisel, mil ma tajusin, et kui ma nüüd kohe sotti ei saa, mis see mets selline on, mis metsas on ja kus mis asjad meie metsas on, siis on lood kohe väga väga pahad, kui mitte öelda, et puhta pekkis.
Suured tänud selle eest pean ma eelkõige ütlema kopraperele, kes otsustas, et meie juurest läbi jooksev kraav on mõnus koht ka temale elamiseks ja toimetamiseks. Õigemini oli ta selle koha enda elupaigaks valinud juba aastaid, kui mitte üle kümne aasta tagasi ja võib öelda, et siiamaani oli lastud tal seal ka suhteliselt rahumeeli toimetada.
Mingil hetkel ma taasavastasin koos metsaga ka meie kauaaegse naabri ja kuna minu mõtted tulevikust ei ühtinud päris kindlasti tema mõtetega tulevikust, siis hakkas meie vahel hiiliv vägikaikavedu, kus mina käisin vaatamas, mis asju ta ajab ja tema tõenäoliselt tegeles eelkõige minu diversiooniaktide tagajärgede likvideerimise ja enda jaoks sobiva elukeskkonna taastamisega.
Nagu iga rumalukene, kelle jaoks kobras seostub eelkõige Colgate'i reklaamiga, olin ka mina lühikest aega üks neist, kes käib kopra ehitatud tamme maha tirimas, mis ei ole iseenesest päris mõttetu töö, aga samas ei ole see sedasorti tegevus, millega kobras enda juurest ära ajada ega ka midagi sellist, mis mingeid kestvaid tagajärgi endaga kaasa tooks. Samas oli see just põhjuseks, miks ma üha tihedamini metsas käima hakkasin ja endale lapsepõlvet tuttavaid radu uuesti avastama asusin.
Koprast sedakorda aitab, aga ma luban päris kindlasti, et sellel teemal tuleb veel pikamalt juttu mõne aja pärast, sest meie kooselu kestab ja seda, millest rääkida ja mis ka paljusid meist, kes kopraga naabrid peavad olema otseselt puudutab, on rohkem kui küll.
Veidi metsast endast ka. Meie metsamaa pindala on umbes 42 ha. See asub Raplamaal Kasari jõe ülemjooksul ja on ümbritsetud suuresti soode ja rabadega ning naabrite seas on loomi ja lindusid kindlasti palju rohkem, kui inimesi. Konkreetses metsas kasvavatest puudest ja üleüldse metsast endast tuleb ka kohe kindlasti päris oma peatükk, kui mitte mitu ja see saaab olema selle blogi keskseks tegelaseks, kui nii oleks metsa kohta paslik öelda.
Sobli, nii on kunagi sellele talule pandud nimi, ei ole minu jaoks kunagi olnud see päris, päris õige kodu...õigem vist oleks öelda, et ainuke selline koht on kuangi lapsena minu jaoks olnud meie Raplas asuv korter, kus ma 18-nda eluaastani elasin. Sobli seevastu oli kunagi vanaema juures käimise koht, peale vanaema surma maal käimise koht ja viimased kümmekond aastat vanemate juures käimise koht. Samas tunnen ma iga päevaga rohkem, et see on ka natuke minu kodukoht ja mida tuttavamaks kogu see kant saab, seda kodusemaks see ka muutub, aga eks nii ole ju iga kohaga, kus sa pikemalt oled ja millega seoses sul mingid erilised mälestused tekivad. Kunagi võiks see vabalt saada ka kohaks, kus ma suurema osa oma ajast veedaksin ja mida ma võiksin koduks kutsuda, aga kas nii ka läheb, seda näitab juba aeg.
Peaksin vist tegelikult esialgu üldse veidi rääkima veidi sellest, miks ma seda blogi kirjutama hakkasin. Selge on see, et igal asjal peab olema kas või mingisugune tillukene põhjus. Ma olen oma olemuselt üsna laisk inimene...vähemalt selles osas, mis puudutab paberitööd, ja ka oma mõdete kirjutamine mõnes mõttes just selline paberitöö minu jaoks ongi, sest reaalne elu oma mitmekülgsuses, erinevates võimalustes, inimestes ja olukordades tundub tuhandeid kordi võimsam, kui kellegi poolt kirja pandud tekst või isegi video, pilt või mõne muu meediumi läbi taasesitada püütud elu.
Samas nüüd uuesti õppima ja enda jaoks seni täiesti tundmatut maailma avastama asudes, olen ma taibanud, et kogu see vahetult kogetu ei jää meelde ja mõned olulised asjad oleks mõistlik ka kuhugi salvestada. Ja kui sinus tekib idee, et sinu kogemusest võiks ka paljude teiste samas situatsioonis viibivate inimeste elu ilusamaks, paremaks ja õnnelikumaks muutuda, siis tuleb kõike seda ka jagada...because sharing is caring!
Et jutt ei kisuks mölaks, lõpetan ma selle minu backpackeri karjääri jooksul armsaks saanud lausega tänase postituse ja luban, et järgmine kord kisub jutt juba palju konkreetsemaks ja püüame koos selgeks saada, mis asi see mets õigupoolest on ja mida tarka sellega tuleks peale hakata.
Seniks aga tead, minge kõik metsa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar